Novembripäike oli väsinult laskunud metsa kohale, kuid tiivulised ei tunnistanud päeva lõppu. Ma olin nendega sama meelt ja jõudsin männiku serva pidi vanasse taluhoovi, kus hoonetest andsid tunnistust vaid pihlakatega kaetud vundamendid. Minu üllatuseks olid raagus puude keskele sattunud heledad sabatihased. Üritasin neile kiiresti läheneda. Kulu varjas aga sissevajunud keldrit, kuhu ma hooga lendasin.
