„Kas sul must ülikond on juba ostetud?“ hõikas alustuseks toru teises otsas Margus Oopkauba (11. märts 1959 – 6. jaanuar 2025) hääl, kui sügise hakul talle helistasin. Margus armastas musta huumorit. Oli seda läbi elu armastanud. Ka siis, kui veel haige polnud. Nüüd oli ta hääl küll nõrk, ja ta püüdis ka varjata oma olukorra tõsidust – küll mitte eriti õnnestunult, visates vähi kohta midagi villast. See kõne jäigi meie viimaseks. Margus lubas veel ise helistada, aga jõulude ajal ta telefon vaikis…
