Eile liigutas mind Netflixis sügavalt Guillermo del Toro film „Frankenstein“. See on kaunis, hingekriipiv ja poeetiline teos tulvil inimlikkust ja painavat valu. Näitlejad on esmaklassilised, režissööritöö täpne ning muusika voogab otsekui mõnest eelmisest elust meenununa. Dialoog jätab sundimatu mulje, kuid väreleb tähendusrikkusest. Filmi lõpus avastasin end pisarais – mitte üksnes Frankensteini koletise, vaid kunsti enese pärast – kuidas kunst on suuteline avama ust teistsuguste inimeste maailma.
