Ööd muutuvad aina pikemaks. On pime. Ilmaruumis on see muutus paratamatu. Astronoomilises kalendris näpuga järge ajades avastan, et ainuüksi hingedeaja ehk novembrikuu jooksul lüheneb päev kahe tunni võrra. Talvise pööripäevani jääb sealt aga veel tükk maad astuda. Ometi me teame, et see pimenemine on pöörduv. Me teame, et juhtugu, mis juhtub – valgus tuleb taas. Meist sõltumata tuleb jälle kevad.
