Kui Sulev Salm Viljandi kultuurikolledžis oma tudengipõlve veetis, mõjus tema naeratus neidudele põlvi nõrgaks võtvalt. „Tüdrukud tahtsid ise tema tähelepanu,“ muheleb Sulevi sõber ja koolivend Ando Kiviberg nukralt. Kui palju murtud südameid Sulevi teele maha jäi, ei oska Ando öelda. „Keegi ei loe ju neid kõrvalt, aga arvan, et neid murtud südameid ikka oli. Ta tõmbas ligi oma belmondoliku naeratuse ja salapäraga.“
