„Olime Eestimaale sisse sõitnud, maastik oli lainjas ja metsarohke. Vastu õhtut andis merehorisondi kõrgus ja lainekohin mulle märku, et me sõidame tähelepandavalt kõrge rannikujärsaku ääres… Ilm hakkas hammustama, mu hingeõhk jäätus näol. Läbistasime laia tasandiku, mida ääristasid metsad ja aeg-ajalt katkestas öövaikust ägamine, urin ja ja veniv kisa, mis süngelt kõrvu lõikus. Need on näljas hundid, ütles kutsar. Üha enam tarretudes selle metsiku ümbruse eluavalduste puhul, kus me tundusime olevat ainsad inimasukad, igatsesin ma kärsitumalt kui iial enne inimese sõbraliku läve järele.“
