Eesti haridus on nagu vana kaugliinibuss: kõik lapsed peavad sisenema samal ajal, sõitma sama marsruuti ja väljuma samas peatuses. Väga õiglane ju – aga mis siis, kui pooled reisijad tahaksid tegelikult juba varem maha minna või minna teises suunas ning teised hoopis kiiremini ning kaugemale sõita?
