Olen alati kevadet armastanud – ehk seetõttu, et olen sündinud maikuus, mil loodus lahvatab rohelusse ja õitesse. Ent kui kevad sümboliseerib uusi algusi, on ka sügisel omaette lumm. See aastaaeg tõmbab tempo maha ning valmistab maailma ette puhkuseks. Valgus hämardub, õhk jaheneb ning kõik aeglustub, kuid aeglustumises on oma ilu – mõrkjasmagus elegants, mida ei paku ükski teine aastaaeg.
