Eesti narkoprobleemidest rääkides on pikka aega olnud mugav ette kujutada ühte kindlat tegelast: heroiini või fentanüüli süstiv pätt, kes toimetab kuskil räämas trepikojas ja varastab, mis näppu juhtub. Selline pilt lubab ülejäänud ühiskonnal kergendatult ohata – see pole meie probleem. Tegelikkus on aga ammu muutunud.
