Vaiksed otsused on kultuuris mõnikord mõjukamad kui valjud debatid, kuid just seetõttu on neid raske märgata – need ei tundu otsustena, vaid paratamatusena. Sageli ei sünni need isegi teadlikust tegutsemisest, vaid tegemata jätmisest: me ei küsi, ei ava arutelu, ei mõtle läbi, kelle jaoks meie ühine ruum tegelikult on. Nii kujuneb ka ligipääsetavus – või selle puudumine.
