Välispoliitikaga tegelemine eeldab teadmisi nii ajaloost kui ka politoloogiast. Kui aga püütakse olla välispoliitika asjatundja mõnes suurte tsivilisatsioonide vahel asuvas riigis, milliseid on Euroopa ajaloos hõlmatud ka mõistega „sanitaarkordon“, tuleb lisaks kursis olla geopoliitikaga. Selge see, et kolmekordne koormus, aga seni oleme hakkama saanud: on olnud mehi, kes tegid Eesti omariikluse nimel õigel hetkel õigeid otsuseid. Kuid kas neid on meil ka praegu, olgu või riigikogu väliskomisjonis? On nende fookused õigesti seatud?
