Mõni aeg tagasi tõmbas avalikkuse tähelepanu endale eakas, soliidne daam, kirjandusinimene, kes laenutas raamatukogudest Peeter Sauteri teoseid vaid selleks, et teatud sõnad tekstis katta valge vedelikuga (tip-ex’iga) ning nõnda muutusid need lugejale nähtamatuks. Küllap pidas see daam oma aktsiooni õilsaks, koguni nii õilsaks, et lubas endale rikkuda raamatukogudes raamatute kasutamise reegleid. Väiksema patuga kõrvaldas ta suurema patu.
