Millal iganes ma näen linnas üht kunagist tuttavat, tuleb ta mu juurde ja ütleb: „Hiiissand, mis sinuga on juhtunud. Sa olid kunagi NII ilus.“ Vangutab pead ja läheb rõõmsalt eemale. Ma enamasti irvitan järele ta eemalduvale kiilanevale pealaele, sest sama hästi võiks ärrituda vihmase ilma peale. Mõnikord vastan ka rõõmsalt: „Ja jumal tänatud.“
