«Tahaksin hirmsasti kirjutada sellist grandioosset sümfooniat, milline viiks lõpule kogu minu muusikalise karjääri... /.../ Kardan, et see on äkki lõpu algus. /.../ Mulle tundub, et valmimas on parim minu töödest. /.../Programm on sama, mis eelmiselgi sümfoonial ning on läbi imbunud minu isikust; seepärast nutsin tihti seda kirjutades. /.../ Mind hämmastab fakt, et minu viimane sümfoonia on läbi imbunud meeleoludest, mis on lähedased nendele, millega on täidetud «Reekviem». /.../ Sellesse sümfooniasse panin ma, ilma liialdusteta, kogu oma hinge...»Need on katkendid Tšaikovski «aruandekirjadest» oma adressaatidele ajal, mil ta kirjutab oma viimseks jäänud sümfooniat (1892–1893). 28. oktoobril 1893 juhatab ta selle esiettekannet Peterburis Maria teatris. Üheksa päeva hiljem, 6. novembril sureb helilooja koolerasse. Ainult 43-aastaseks elanud eesti dirigent Peeter Lilje (1950–1993), keda ERSO klarnetist Toomas Vavilov meenutab kui suure andega, «geeniuse moodi» meest (lk 321), kohtub Tšaikovski kuuenda sümfooniaga Tartu muusikakooli muusikaloo tunnis.
