Tänavune september ilmestab kenasti, et aastad pole vennad. Möödunud aasta mihklikuust ei meenu mulle nii kargeid ja tugevaid tuuleiile ning võrdlemisi tagasihoidlikku päevasoojust. Hoolimata hõlma alla pugevast jahedusest, leidub endiselt seeni ja paljud väikelinnudki pole end veel jõudnud minekule sättida. Sellest, et möödunud nädalatel on mõnel pool Soomeski külmad ilmad suisa lumega peale pressinud, annavad tunnistust üha sagenevad kohtumised põhjavintide ja rändel olevate laululuikedega.
