Eesti muusikapõllu pikima eaga monokultuur on regivärsiline laul. Säilinud mäletamisi ja muuseas. Mõnele kogemusena tuntud ja uurimist väärt, enamusele tunnetuslikult kauge ja arusaamatu, oma järellukku laiali pihustunud, aga pikalt meie keele ja mõtte loogikat kujundanud nähtus. Laulud saatsid esivanemate elude olulisemaid hetki. Praegu on need sidemed lõdvenenud või puuduvad. Linnastumine ja popkultuur on muutnud lauluelamuse sisu. Kusagil peidab end poolerus „Kalevipoeg”, tänapäevlaste jaoks juba pigem suur šokolaad kui eepos.
