«Merike san, Merike san!» kuulen ukse tagant poolvaikseid hõiskeid. Tunnen hääle ära ja ohkan endamisi: «Mitte praegu!» Vaatamata sellele lähen siiski uksele. See on Miyoko san, 74-aastane väga vitaalne vanaproua, kes on minu ühe varasema Jaapani loo peategelane.
