Saabudes esimest korda tuisusel veebruaripäeval Lõuna-Korea pealinna, olin veendunud, et see suurlinn sööb mu elusalt ära. Üle kümne miljoni elanikuga Soul oli suurim linn, kuhu ma seni sattunud olin ja kultuuri mõttes kõige kaugem paik, kus ma pikemat aega elanud olen. Ehk oleksin tundnud vähem hirmu, kui oleksin siia tulnud turistina, kuid olles töötu vahetusõpilane, kes kavatses paikseks jääda viieks kuuks, ootas mind ees katsumusterohke aeg, mille keskmes, nagu ikka, raha.
