See on alati ette plaanitud – ohver meelitatakse välja, teda rünnatakse ootamatult ja pekstakse jõhkralt. Publiku ees. Mis kannatanust saab, kas ta kunagi paraneb, kas ta jääb üldse ellu – see ei huvita kedagi. Kambaga kallale, saapaga näkku, inimlikkusele kohta pole.Kurb fakt – enamik neist lugudest ei jõua kunagi täiskasvanute kõrvu. Julmureid ei karistata, sest ükski ohver «ei pane kitse», see oleks talle eluohtlik. Andreas Jääger räägib isikliku õudse loo.
