Kohe-kohe lõppev teatrihooaeg on olnud tasapaks. Rahuldav. Eesti teatrirohkuse, ütleksin isegi, et ülekülluse juures leiab alati tugevaid lavastusi, võrratuid rolle, meeldejäävaid lugusid, põnevaid esitusi. Ent ma ei saa mööda vaadata aina sagedamini antavatest hinnangutest: «igav», «veniv», «tühi», «pooleli», «sisutu», «milleks ja kellele», «ah, oli kah», «ei puudutanud», «ei saanud aru», «nähtud» jne».
