Mul õnnestus saada pilet viimasele «Kremli ööbikutele», viimasele neist lisaetendustest, mis suve algul varakult välja kuulutati. Ma ei kippunud seda nägema Jaak Joala laulude pärast, millest suur osa lapsepõlvest saadik peas on.Ma ei läinud sinna ka kuulsa inimese biograafia üksikasjade pärast – teadsin ju, et see on teater, mitte elu. Mul ei olnud mingit auvõlga, sest juba Jaak Joala eluajal tajusin, et selle Kremli ööbikuks kutsumisega tehakse muusikule liiga.
