Kui ajad on ärevad, kui oht on peagi käegakatsutav, kui hirmust on saanud pidev kaaslane, siis peab olema keegi, kes suudab rahustada, lisada erksaid värve, kasta lootust. Just selline on presidendi selle aasta viimane kõne, kirjutab kolumnist Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Isamaa).
