Ettepanek kirjutada unenägudest tuli minu jaoks kui välk selgest taevast. Unenägudele olen ma oma senises elus väga vähe mõelnud, ei ole ma ka mingi kuld-unenägija, kellel oleks hommikul võimalik jutustada huvilistele või kodakondsetele oma põnevast, värvikast või sisukast unenäost. Ma ei saa kinnitada, et ma und üldse ei näe – asjatundjad ütlevad, et see on võimatu. Unenäod olevat aju puhkamiseks ja tühjaks laadimiseks hädavajalik vahend. Aga enamasti ma unustan juba hommikul unes nähtu ja ei oska oma unenäo kohta hiljem midagi öelda.
