Õpetaja, kes töötab rõõmu ja mure piiril, küsib endalt: kas tema kutse jääb püsima või murdub süsteemi puudulikkuse all? Keemiakatseid saab teha vaid siis, kui selleks on reaktiivid – ent kes neid ostab? Kas õpetaja rollis peitub eeldus, et ta ise täidab puudujäägid – enda või vanemate rahakotist, ajast ja energiast? Iga katse võib avada maailma, ent mida tähendab see õpetajale, kui igapäevane töö kipub asenduma ellujäämisvõitlusega? Gustav Adolfi gümnaasiumi keemia- ja loodusõpetuse õpetaja, Tallinna Ülikooli keemia didaktika lektor ja Tallinna keemiaõpetajate aineühenduse juht Katrin Soika räägib oma arvamusloos ausalt, mis toimub klassiruumist väljaspool – ja vahel ka tema enda sees.
