Vaimse tervise kriisi keskel kerkib üha selgemalt esile küsimus sellest, kuidas inimene üldse sisemiselt talub oma maailmapildi kokkuvarisemist. Me oleme elanud vaikimisi eelduste najal, mis lubasid uskuda, et maailm on üldjoontes heatahtlik, kõigel on mingi tähendus või vähemalt seletatav loogika, mille järgi elu läheb ajutiste tagasilöökide kiuste üldjoontes paremaks ning meie enda väärtus on iseenesestmõistetav.
