Prantsuse autori Michel Bussi raamat «Mustad vesiroosid» meenutas mulle kahte asja. Esiteks Eduard Vilde «Pisuhännast» seda kohta, kus Laura kommenteerib Ludwig Sanderi esikromaani ja sellele antud auhinda: «Paiguti nii hästi, et minu Tiitki need kohad võiks kirjutanud olla, aga sealtsamast tolksti see imelik pisuhänd, ja siis see lõpp…» Teine oli Louis de Bernieres'i «Kapten Corelli mandoliin», kus kuum armastuslugu tipneb aastaid eemalt jumaldamisega. Romantiline kujutelm tähendab ka kahe inimese elamata elu. See on arguse traagika, milles pole midagi romantilist.
