Mullu, kui mu isa kirjutas Postimehes, mis tähendus oli kohalikule venekeelsele elanikkonnale tapetud allilmaliidril Nikolai Emeljanovitš Tarankovil, tabas see mu eestikeelseid tuttavaid üldiselt jahmatavalt. «Mis mõttes pooljumal? Teda kummardati ja austati sõnas otseses mõttes? Tõesti nagu Venemaal või Itaalias? Ei ole võimalik! Siin Eestis?!»
