Usun, et nii mõnelgi meist on ette tulnud olukord, kus mõtled oma peas üht, aga teed hoopis teist. Ja ma ei mõtle pelgalt hajameelsusest prillid ninal toa keskmes seismist ja imestamist, et kuhu pagan ma need prillid jälle panin. Pigem mõtlen ma seda, et olles liialt oma mõtteis kinni, ei märka sa seda, et taustal oma nina sinu rõõmsatesse tegemistesse toppida üritavad muremõtted lipsavadki sisse. Ja seda ilma kindlat vormi omamata – nad lihtsalt ajavad su mõtted lühisesse ja sa avastad üks hetk, et oled ennast mitmesse kohta korraga lubanud ja hingemattev paanika on nüüd lämmatamas sinu sisemise mina viimaseid riismeid. Kuidas see küll juhtuda sai?!
