Paradoksaalselt ei tõuganud Copernicuse konstrueeritud heliotsentriline universumipilt inimest koos tema asustatud planeediga maailma keskpunktist välja, vaid asetas ta sinna. Aristotelese kujutlus ei näinud Maad mitte üksnes keskmena, vaid ühtlasi madalaimana, sest neljast põhielemendist on ta raskeim. Nii mõisteti geotsentrismi üldjoontes ka keskajal. Johannes Kepler nägi Copernicuse pöördes aga just inimese ülendamist – sõltumatu ja vaba vaatleja privileegi tiirelda koos Maaga taevastes sfäärides.
